Liina nurgake

Minu kodukohas jagunevad inimesed kolmeks:
ühed, kes viitsivad organiseerida ja tahavad midagi paremaks muuta;
teised, kes ise organiseerida ei viitsi, kuid on nõus mõningal määral kaasa lööma;
ja kolmandad, kel on sügavalt ükskõik, mis nende ümber toimub või ei toimu.
Ilmselt on olemas veel neljaski sort inimesi: need, kes teiste tehtut lõhuvad:S Kuidas muidu võis juhtuda, et nädalaga kadusid laululava ehituselt maa sisse pandud metallist torud, mida talgupäeva lõpus ei jõutud tsementi täis valada?!
Vaadates, kui vähene on kohalike inimeste huvi selle taastamise vastu, tekib paratamatult küsimus, kas mitte polekski pidanud vaid lammutustöödega piirduma... (Muide, ma ise pole kindlasti mingi organiseerija, pigem harilik kaasajooksik või kohusetundlik kodanik, kes isikliku kutsumise korral vähemalt vaatama läheb.)

Aga alustagem algusest. Kelle mureks sellised "kõigi kasutuses" olevad objektid üldse olema peaks? Kes peaks hea seisma selle eest, et raudteejaama putka püsti püsiks ja puhas seisaks? Raudtee? Raudtee oleks selle juba kolm korda maha tõmmanud, kui kohalikud aktivistid poleks seda oma kulu ja kirjadega korrastanud ning endid kettidega selle külge aheldanud. (Seda viimast tegelikkuses ei toimunud.) Miks seda üldse säilitada, on muidugi omaette küsimus. Võibolla selleks, et oleks tuulevarjulisem koht, kus rongi oodata. Või selleks, et kümnetest teistest teivasjaamadest millegi poolest erineda. Või hoopis selleks, et kohalikel pubekatel oleks, kus hängida. Tundub, et just nemad kasutavad putkat kõige usinamalt ja vajavad seda parema puudumisel kõige enam. Samas ei ole neid näha siis, kui on aeg soditud kohad üle värvida ja põrand harjaga puhtaks lükata.

Aga kes vajab laululava? Ilmselt inimesed, kes soovivad, et kodukohas aeg-ajalt mõni huvitav üritus toimuks. Või need, kes soovivad ise mõne ürituse korraldada. Kuna lava asub lasteaia juures, võiks sellest kasu lõigata ka lasteaed ja kohalikud lapsed. Samuti oleks ju päris tore, kui sealsamas kõrval oleks suur külakiik, kus niisamagi õhtuti kiikumas käia. Vanasti, kui oli, käidi küll... Hetkel pole ei kiike ega lava ja mind vaevab küsimus, et kes peaks need sinna tegema. Linn? Lihtsalt sellepärast, et mõnedel servaelanikel on sellised uitmõtted? Euroopa Liit? Sellepärast, et neil on rohkem raha. Või äkki meie ise? Sellepärast, et meie oleme ju ainsad, kes neid kasutaks.

Tegema hakates aga selgub, et kuigi linn on valmis toetama ja EU ei kehtestagi ületamatuid euronõudeid, pole siiski kuigi palju neid, kes näeksid, et nende osalus midagi muudab. Naisi on tegelikult mõnevõrra lihtsam talgutele appi saada. Ilmselt  sellepärast, et neil on loomulik vajadus teiste naistega kokku tulla ja suhelda. Mehed käivad viis päeva nädalas tööl ja kahel vabal päeval tahavad nad kas kodus juua, teha ära mõne aastaid tegemata töö, mille kallal naine alalõpmata näägutab, lihtsalt perega olla või lastele ammulubatud väljasõidu korraldada. Vaba aega on ju nii vähe! Pealegi tuleb igal korralikul pereisal nagunii koju kiik üles panna ja batuut kokku monteerida. Ühiskond on muutunud oluliselt individualistikumaks. Inimesi ei seo mitte ühine elukeskkond vaid internet, kus sõbrad on laiali üle maailma. Arusaadavalt on meil kõigil kodud, mis vajavad hoolt ja armastust, meie vähest aega ja palju raha, et kunagi päriselt omad olla. Kellelgi ei ole midagi ülearu, mida teistelegi jagada jätkuks. (Eriti et paljusid meist kannustab mitte lollide naabritega koos tegemine vaid neist parem olemine.)

Siiski leidub alati keegi, kes teisigi tegema innustab. Naljakal kombel on talgutel siiani käinud need, kel ei peaks asja vastu mingit huvi olema. Nende lapsed on ammu suured või pole nad veel sündinudki. Või käivad nad mujal koolis ja lasteaias. Või elavad nad ise kusagil mujal. Või pole nad isegi mitte eestlased!
Ma polnud kunagi varem näinud (võimalik, et seda siiski tehti), et keegi jalutaks mööda teed ja korjaks prügi... enne kui meie kodukanti kolis üks sakslasest mees. Ei, tegemist ei ole eluheidiku vaid doktorikraadi omava inimesega. Kes mõistis juba aastaid tagasi seda, mida meie alles õppima peame: meist sõltub kõik!

Maailma saab muuta vaid samm haaval. Isegi, kui me ei hooli laululavast ega üritustest, isegi kui me ei viitsi kiikumas käia, on sellised tegemised olulise tähtsusega meie laste ja meie tuleviku jaoks. Mitte üks laps, kes on ise aidanud ehitada, olnud juures, kui ta vanemad midagi tegid ja kaasa aitasid, ei lähe selliseid objekte sodima, ei pane neid põlema ega varasta neilt jalgu alt. Mitte üks laps, kelle isa käib tee äärest prügi korjamas, ei viska seda sinna juurde. Ta küsib hoopis endalegi kindad ja koti. Ühel hetkel selgub, et neid polegi enam vaja. Sest me oleme isikliku eeskujuga suutnud kasvatada põlvkonna, kes hoolib ja hoiab, ka seda, mis jääb koduaiast väljapoole.

Inglased on öelnud, et kui tahad olla õnnelik pool tundi, mine armukese juurde, kui tahad olla õnnelik kuu aega, võta naine ja kui tahad olla õnnelik terve elu, raja aed.
Võimalik, et inglased ei mõelnud seda ise välja vaid kuulsid hoopis hiinlaste käest. Nimelt on ütluse algallikatele palju erinevaid viiteid. Aga kindlasti oli ütlejaks keegi mees ja tõenäoliselt oli tal nii armuke, naine kui aed:) Kahes esimeses ei või täienisti kindel olla, viimases aga sada protsenti. Sest kahtlemata moodustas aed tema elust väga suure osa, võibolla elaski ta terve elu selles aias või oli aed terve ta elu. See teeb sama välja.
Igatahes olen ma selle mehega nõus. Vähemalt aia osas. Naist võtma ma loomulikult ei hakka ja arumukese asi on veelgi kaheldavam.
Aga aed teeb õnnelikuks. Nii selle rajamine kui hoidmine. Ja see kestab terve elu.
Iga kevad on avanemise ja uuesti armumise aeg, iga suvi kasvamine ja täiuse poole pürgimine, igal sügisel kordub küpsemine, valmimine ja koristamine ning iga talv on aeg puhkuseks ja ootuseks. Hämmastav ja igavene eluring, mis sinu enese käte kaudu kujundatud saab ning su enese silme all lahti rullub. Piiramatud võimalused ja lõputu vabadus. Aga te ju kõik saate aru, et sellist asja ei ole olemas. Niipea, kui sa oma aeda armastama oled hakanud, oled sa end temaga alatiseks sidunud. Sest loodus ei ole ette näinud, et inimesed korduvalt kolivad. Iga istutatud (vilja)puu on alguses väike ja väeti, läheb aastaid (kui mitte aastakümneid), et lõpuks ta häid vilju maitsta. Igal aastal tuleb teda ettenägelikult lõigata, et kujundada ilus võra ja igal aastal kasvatab ta end üha rohkem sinu aia ja sinu enese näo järgi suuremaks. Selleks, et näha parimat, tuleb temaga koos olla. Terve elu.

Anna-Liisal olid ühest aastaid tagasi tehtud jogurtikoogist kustumatud mälestused, nii et ta soovis sünnipäevapeoks just seda. Mitte et ma retsepti mäletanud oleks... Aga midagi keerulist selles ju ka olla ei saanud (peale želatiini kogusele pihta saamise), nii et hakkasin leiutama. Ja et mul teinekord veel lihtsam oleks, otsustasin selle leiutise kirja ka panna (täielik omalooming ühtegi näidisretsepti kasutamata).

Põhjaks:
1,5 - 2 pakki Kalevi šokolaadiküpsiseid
u 40 g võid
piima või koort

Katteks:
1 l kirsijogurtit (toasoe)
1 purk kirsikompotti (toasoe)
1 pakk vahukoort (külm)
30 g kiiresti lahustuvat želatiini (kollases pakis 2 x 10 g)
soovi korral maitse järgi suhkrut

Põhja valmistamiseks tampida küpsised puruks (2 paki korral pole hullu kui lapsed mõne tegemise käigus ära söövad), sulatada või ja lisada natuke piima. Valada see küpsistele ja mätsida kätega tainaks. (Vajadusel võib lisada veel piima.) Soovi korral võib teha muidugi ka täiesti hariliku küpsisepõhja kasutades ainult küpsiseid ja võid, see jääb rohkem mure. Tainas suruda lahtikäiva vormi põhja (ja äärtele) ja asetada külmkappi. Vormi põhi ja ääred on soovitav katta küpsetuspaberiga.

Katte valmistamiseks valada toasoe jogurt kaussi. Nõrutada kirsid ja vahustada külm vahukoor. Sulatada želatiin väheses kompotivedelikus õpetuse järgi, ülejäänud vedelik valada jogurti hulka. Sulatatud želatiin valada hoolikalt segades jogurti hulka. Kõige viimasena segada õrnalt sisse suhkruga vahustatud koor.
Valada kirsid põhjale ja peale jogurtisegu. Asetada kook külma ja hiljem kaunistada. Mina jätsin veidi želatiinisegu ja kirsse selleks tarbeks, aga koogi sisse minev segu jäi ikka veidi liiga kõva, peaks ilmselt lahjendama enne uuesti soojaks ajamist. Ja vahukoorest tundsin ka puudust, see sobinuks peale imehästi.

Sain tuttava käest hiljuti kandmiskõlbmatu pluusi, mille varrukad olid liiga pikad ja laieneva lõikega, mis tingiski selle, et pluusiga polnud võimalik nõusid pesta, süüa teha ega koristada. Seda viimast tegelikult siiski natuke sai - varrukatega tolmu pühkides:P:D Muster oli ise-enesest huvitav ja materjal kannatas samuti selga panna.
Pluusile otsa vaadates tuli mul kohe mõte, et võiks need varrukad üldse ära võtta. Esialgu proovisin siiski särgi moodi asja teha, kuid pärast esimest katset selgus, et see ei jää ikka nii ilus. Lõikasin veel jupi maha ja õmblesin uuesti. Vahepeal harutasin ka, nagu kord ja kohus:P:D Lõpuks lisasin serva venivat pitsi, et kõveraid õmblusi varjata:P
Pruun pael mulle samuti ei istunud. Eemaldasin ka selle ja kasutasin kinniseks hoopis isa kingitud prossi.
Kell neli öösel sain valmis ja lasin kaksikutel hommikul rõõmsalt magada, sest ei viitsinud neid aeda saatma hakata:)
Kahjuks pole mul kombeks teha "enne" pilte, seepärast saab ainult "pärast" pildi. Varrukatest saab kunagi veel midagi. Esialgu sai neist kaksikute soovil kaks sukkmütsi. Mina aga loodan ühest nukule kleidi teha...

Sain ema käest veel ühe lühikeste varrukatega kampsuni moodi asja. Kaenla-alused olid katki kulunud, lõige lühike ja lai ning kaunistuse värvid koledad. Aga katsetamiseks käis küll:) Paar korda pesumasinast läbi, varrukajupid maha (lahenes hoobilt ka aukude probleem:P), ääred üle heegeldada, vanad kaunistused üles harutada, uued asemele nikerdada ning pael sisse ajada.
Vanadest kaunistustest jäid alles sinised lilled, juurde punusin heegelnõela abil samas toonis keti, samuti lilli ühendava lilla keti.
Sobib kõige paremini lilla pluusi peale.

Viltisin vastu talve lastele kampsuneid. Eks sai neid külmal ajal ikka selga ka pandud, kuid kandmise käigus selgus, et tore kapuuts polegi jope all nii tore ja kuna kampsuni lõige oli üsna kitsas, hakkas Paula varsti kurtma, et kaenla-augud pigistavad. Ühesõnaga disainiviga. Päris kõlbmatuks ma asja siiski kuulutada ei tahtnud, nii et proovisin veel korra: lõikasin varrukad ja kapuutsi ära, heegeldasin ääred üle ja ajasin kapuutsi paela kaelusesse ümber. Jälle saab kanda:) Täna oli vest Katariinal lasteaeda minnes esimest korda seljas ja ta oli asjaga väga rahul. Küll aga ei tundunud poseerimine sama tore:

Kõigepealt remontisin ära nuku enda, siis meisterdasime üheskoos talle vanast saapakarbist diivan-voodi ja nüüd oli kleiti vaja... Kleit sai tõepoolest olema, sest kaua ta vaeseke ikka kümme numbrit suuremate riietega käib. Seoses sellega, et ma siin järjepanu vanu kampsuneid ära vildin ja katki lõigun, oli materjal kohe võtta. Sain ema käest ühe tumerohelise villase kampsuni, mida isegi kunagi kandnud olen. Varrukad olid juba korduvalt nõelutud ja uute aukudega, samuti oli paar augukest kampsunis endas. Ühesõnaga asi, mille enamus inimesi pikemalt mõtlemata ära oleks visanud. Pesin seda kaks korda masinas ja lõikasin siis varrukad küljest. Küsisin Pauliina käest, et kas ta sooviks rohkem vesti või seelikut ja ta valis seeliku. Igatahes varrukad olid ilmselgelt üle ja sobisid nukule kleidiks nagu valatult:) Natuke lillede viltimist (aukude peale), veidi heegeldamist, õige pisut punumist ja valmis see oligi - merineitsi kleit nuku Annelile:)

Igal kevadel kordub üks ja seesama... et on pühad ja vaja pashat teha, aga eelmistest on aasta möödas ning retsept meelest läinud. Samuti ei mäleta mitte keegi, millises nõus seda nõrutada tuli ja kuhu pandi vajalik tükk marlit. Niisiis lubasin ma edaspidi tublim olla ja järgmisel aastal seekordsetest kogemustest õppida.
Aluseks võtsin Nami-nami Imemaitsva pasha retsepti, aga ehitasin sellele üles midagi hoopis muud.
Esiteks korrutasin kohupiimakoguse täiesti oma suva järgi... ja ostsin poest 6 Ricotta kohupiimakreemi toru. Sest ma usun endiselt, et Ricotta kohupiim on kasulikum ja kreemina veel palju maitsvam. Seega panin ka võid veidi rohkem ja vahukoort tervelt kaks pakki. (Võid oleks pidanud veel rohkem panema, et pasha oleks kõvem jäänud.) Sisse segasin kuivatatud aprikoositükke, jõhvikaid ja rosinaid. Maitsestasin sidrunimahla ja oma ekstra kvaliteetse vanilliekstraktiga (viimast panin pisut palju, mistõttu polnud lõpuks eriti aru saada, kuidas maitsevad pasha sisse pandud puuviljad ehk siis tarkusetera järgmiseks korraks: lisada, maitseda, lisada). Ja siis selgus, et mu kauss ajab üle ning ühte suurde sõela ei õnnestu seda massi küll ära mahutada:P Seepärast sai pashasid lausa kaks vormitud ning meil ei jäänud muud üle kui külla sõita:)
Minu pasha jäi eriti kreemine, kerge ja õhuline. Oleks võinud pisut kõvemgi olla, korralikke tükke lõigata ei andnud.
Kaunistasime kuivatatud jõhvikate ja külmutatud (kultuur)mustikatega. Ja siis sõime ära, järgmiseks päevaks ei jäänud lusikatäitki!:)

Vaatasime eile õhtul filmi "Hungry for change", mis on kohati Ameerikalikult ülepingutatud ja kordab aina ühte ja sedasama. Siiski on sel kõigel ka sügav sõnum, mis võibolla meile, eestlastele, ei tundugi nii uus ja huvitav. Ahjaa... see pole kristlik film, kuigi pealkirja põhjal võib seda ekslikult oletada. Pigem on tegemist toitumist ja dieeti käsitleva õppematerjaliga.
Mida meil aga sellest õppida oleks?
Ehk seda, et me piima mitte kunagi laste jaoks suhkruga maitsvamaks teha ei üritaks ettekäändel, et siis joovad seda kasulikku toiduainet rohkemad. Viie aastaga "sööb" Ameerika algkoolilaps ära suure aiakärutäie suhkrut, mille ta saab ainuüksi koolis piima juues! Keskmine ameeriklane tarbib päevas 22 teelusikatäit suhkrut. Huvitav, palju meie tarbime?!
Samuti toodi filmis välja, et vähendatud rasvasisaldusega ja magusainetega suhkruvabad tooted ei aita kaalu langetada vaid hoopis tõstavad seda. Ja et enamik poelettidel müüdavatest toodetest sisaldab aineid, mis on teaduslikult tõestatult "paksuks tegevad". (Katsetes toidetakse nendega laborihiiri, et nad rasvuksid ja saaks uurida rasvumise tagajärgi.)
Samas juhitakse meid tagasi õige toitumise ja enese armastamise juurde, mis on hea tervise eelduseks.
Pärast filmi vaatamist mõtlesin, et tegelikult võiks endalgi koduks mahlapress olla. Mine tea, äkki kasutakski. Teeks nt selleri mahla:P:D
Ühesõnaga - hea võimalus vanu tõdesid meelde tuletada ja oma toidulaud kriitilise pilguga uuesti üle vaadata:)

Lauri ja Kaili taburettide pakkepaber on mu vaieldamtu lemmik. Peab vist ise nüüd poodi tooli ostma minema ja lootma, et see kenasti paberisse on pandud:P:D Sest kahjuks hakkavad varud lõppema.
Algselt plaanisin kaaned samuti liblikatega kaunistada, kuid kui asi kell üks öösel tegemiseni jõudis, oli suur soov hoopis midagi täiesti uut proovida. Vanaema varudest sain kunagi tüki imeilusat roosidega paberit, millel keskel inetu plekk peal. Aga plekiga kohta ei pidanud ju kasutama;) Pärast mõningast proovimist õnnestus paelakotist ka õige pits välja tõmmata ning uus kaunis teostus oligi sündinud:) Üks mu järjekordne lemmik.

Miskipärast tuli mulle täna meelde Eltoni laul: "Someone saved my life tonight". Mitte et see mu järjekordne hittlugu oleks (kui, siis vaid klaverisaade). Asi puudutab hoopis üht Pauliina nukku, kelle ta vanemate majast leidis, talle Anneli nimeks pani ja oma lemmikuks kuulutas. Ausalt-öeldes oli minul seda tema mängimist natuke paha pealt vaadata ja sugugi mitte ainult seepärast, et Annelit juukseidpidi järel veeti ja ühtlugu vedelema jäeti. Anneli oli oma elus teinud läbi mitu rasket õnnetust "hoolitsevate vanemate" näol, nii et ta oli juba varemalt kaotanud küünte lõikamise käigus pooled sõrmeotstest, juuksurimängu tulemusena osa tukast ja mingil kummalisel põhjusel ka ühe silma ning ripsmed. Nukke teatavasti ei tohi prügikasti visata vaid nad tuleb surma korral kenasti maha matta. Aga mida teha invaliidistunud nukkudega, keda surnuks kuulutada ei saa, sest nad on ikka veel kellelegi kallid? Kunagi olid olemas nukukliinikud... Aga ajal, mil nukke toodetakse ülekülluses ja inimelude väärtuski kaduma kipub, ei tea ma ühtegi võimalust nukkude elu pikendamiseks ja nende elukvaliteedi parandamiseks.
Siiski tekkis mul mõtteid. Kuna tänapäeval on igasugu ripsmepikendused moes, uurisin esmalt ühe tuttava käest, kas neid ka nukule külge istutada saaks. Vastus oli kahjuks eitav. Aga poes müüdavaid võib ju ikka liimida proovida...? Paraku osutusid need päris kallisteks osta. Eile tuli Tiina külla, kel esinemise puhuks kunstripsmed kaasas ja ta oli lahkesti valmis ühe neist nukule loovutama. Noh, ripsmed olid muidugi kõige väiksem mure. Silmaga oli asi palju keerulisem, sest suurtest meisterdamisvarudest hoolimata pole mul peotäit klaassilmi tagavaraks kogutud:P Otsustasin, et kõige sarnasema saaks ilmselt plastiliinist. Värv õnnestus tõepoolest praktiliselt identne kokku segada:) Ja et silm vähegi "kõvem" oleks, katsin selle PVA liimiga, mis tekitab kaitsva kihi. Seejärel eemaldasin ka alles jäänud ripsmed, lõikasin uued parajaks ja liimisin külge. Põhimõtteliselt jäid nuku silmad isegi lahti ja kinni käima:) Tuka sisse punusin patsi ja pulstis soengu sättisin paari kummiga kinni. Seejärel sai Anneli selga uue puhta kleidi ja läbis näo sügavpuhastuse (mis kahjuks kõiki kriime siiski ei kaotanud).
Kahjuks pole mu plastiline kirurgia veel nii palju arenenud, et võiks mõne puuduva sõrmeotsa tagasi tekitada, kuid ma tean, et Pauliina armastab Annelit ka sellisena nagu ta on. Nii nagu ta üht nukku armastada oskab:) Ilmselt tuleb mul selle armastuse pärast veel nii mõnigi kord selle nuku elu päästma hakata:P

Louis Pasteur on öelnud: "Väheke teadust viib meid Jumlast eemale, palju aga toob meid Tema juurde tagasi."
Minuarust on see ilusasti öeldud. Paraku ei jõua enamiku tavainimeste teadmised kunagi "palju" tasemele, nii et neile jääb üle vaid uskuda. Lõpetasin just  J. Guittoni raamatu "Jumal ja teadus. Teel metarealismi poole" lugemise ning kirjutasin mõned mõtted sealt enda jaoks välja. Et oleks kergem uskuda... et Jumal ja teadus kusagil kohtuvad ja üheks saavad.

****
Minu ees aknalaual istub liblikas väikesekivi kõrval. Üks neist on elus ja teine ei ole, kuid mis õigupoolest eristab neid kahte? Tuumatasemel (st elementaarosakeste tasemel) on kivi ja liblikas täiesti identsed. Üks aste kõrgemal, aatomitasemel, ilmnevad mõningad erinevused, kuid need käivad üksnes aatomite liigituse kohta ja on seega tühised.
Järgmises staadiumis on meie ees molekulide kuningriik. Seekord on erinevused palju suuremad ja puudutavad mineraalide ja orgaanilise aine erinevusi. Otsustav hüpe saab tehtud makromolekulide tasemel. Selles staadiumis näib liblikas palju keerulisema ehitusega ja hoopis korrastatum kui kivi. Ainus põhiline erinevus elutu ja elusa vahel on see, et üks sisaldab hoopis rohkem informatsiooni kui teine.

Elusrakk koosneb umbes paarikümnest aminohappest, mis moodustavad komplekssse "ahela". Nende aminohapete funktsioneerimine sõltub omakorda umbes 2000 erisugusest ensüümist. Selle põhjal on bioloogid välja arvutanud, et tuhande erineva ensüümi korrapärase üksteisele lähenemise tõenäosus üheainsa elusraku moodustumiseni (mitmeid miljardeid aastaid kestva evolutsiooni käigus) on järgus 10 astmes 1000 ühe vastu. Samahästi võib öelda, et see võimalus on null.
See sundiski Francis Cricki, kes sai Nobeli preemia DNA avastamise eest, järgmist kokkuvõtet tegema: "Aus inimene, kes on teaduse kaasaegsete seisukohtadega hästi kursis, peaks tunnistama, et nähtavasti on elu oma alguse eest tänu võlgu imele, sest liialt palju on neid tingimusi, mis pidid olema täidetud, enne kui elu tekkida võis."
Selleks, et nukleotiidühend saaks "juhuslikult" välja töötada kasutuskõlbliku RNA molekuli, oleks loodus pidanud huupi katsetama vähemalt 10 astmes 15 aastat ehk sadatuhat korda kauem kui on üldse meie universumi vanus.

Maailm määratleb end kõige viimasel hetkel, vaatlemismomendil. Enne ei ole miski ranges mõttes reaalne. Me ei ela deterministlikus maailmas. Vastupidi, me oleme vabad ja meil on vägi iga hetk kõik teiseks muuta. Sellepärast ei ole ka elementaarosakesed mateeria tükikesed, vaid lihtsalt Jumala täringud. Kuid mitte Jumal ei ole see, kes nendega mängib vaid inimeste asi on osata neid iga hetk õiges suunas visata.

Universumi eksistents ja areng sõltuvad rangest täpsusest, millega sätestati algtingimused ja neist tulenevad tähtsad konstandid. Nõnda näib, et me elame kõige paremas maailmas:)

Kõik on üks, kus üks on teise sees, nagu kolmainsus.

Kvantfüüsika seadused on meid sundinud ületama tavalisi aja ja ruumi mõisteid. Universum rajaneb globaalsele ja jagamatule korrale nii aatomi kui ka tähtede tasandil. Kas ei viita see, nagu väitis Hubert Reeves, "immanentsusele ja kõikjalolevale väele", mis toimib kõigi universumis näiliselt eraldatud objektide vahel? Igaüks neist osadest sisaldab Kõiksust - kõik peegeldab kõike ülejäänut. Kohvitass, mis on laual, riided, mida me kanname, kõik need asjad, mida me identifitseerime kui "osasid" kätkevad endas kõiksust.
Me kõik hoiame lõpmatust oma peopesal.

Mis on universum? Kas see on suur stereofilm, milles meie tahtmatult kaasa mängime? Või on see kosmiline jant, hiigelarvuti, Ülima Olemise kunstiteos? Või hoopis lihtsalt mingi eksperiment? Meil on seepärast raske universumit mõista, et me ei oska seda millegagi võrrelda.

Miks on kirjutatud, et Jumal lõi inimese omaenese näo järgi? Ma ei usu, et meid oleks loodud Jumala näo järgi: me olemegi Jumala kujutis... Umbes nagu holograafiline plaat, mille igas osas sisaldub tervik, on iga inimolend jumaliku täiuslikkuse kujutis.

Ühed kaaned sain ka valmis. Kuna tegemist on praktikapäevikuga, mõtlesin kaua, milline võiks olla praktikaga seotud ilus motiiv, mida kasutada. Kaalusin muuhulgas ka kromosoome:P:D Aga lõpuks jäin siiski liblikate juurde, kelle õpetamiseni 8. klassiga viimasel nädalal jõudsin. Ehk siis väike-kärbtiib, koerliblikas ja ohakaliblikas (R. Kurseoo joonistatud pildi print). Taime tegin takunöörist ja hele riba on jääk käsitööpaberist, millest enamus kulus küllap mõnede teiste kaante katmiseks:)

Ostsin endale talvel kootud villase seeliku. Eesmärgiga see ära kaunistada ja tüdimuse korral järelkasvule sobivasse suurusesse viltida:) Aga tüdimust ei paista niipea tulevat, sest tegemist on mu koduse lemmikseelikuga. Eriti nüüd, mil kaunistamise osa ka tehtud sai. Ühel ööl tabas mind lõpuks inspiratsioon kellukate näol ja hommikul tegin esimese asjana mõtte teoks. Värvideks valge ja tumesinine (mis pildile jäi tumedamana).